Mngib dzss nukrat phjamaa tangot

viksel poodiumil laudade ees.

Veidi tuikudes poisi kevangus

minust mdud sa fuajees.



Sinu kleidil on vsinud luiged,

oled ise kui vsinud luik.

Mitmed pilgud sind saadavad muigel,

pahvak naeru on trompetihuik.



le la mulle silma veel teed sa,

lemeelik sa pole vaid teest

juues konjakit, htu said veeta,

lhed d veetma konjaki eest.



Su sbrannasid kadedus vaevab,

sest sul ikka ja alati veab.

Neid sa homme taas lohutad naerdes:

eilse kallima nime ei tea!



Kord ma tantsisin sinuga tvisti,

nagu tantsind on paljudki siin.

Sinus mistmatuks ji mulle miski,

mida sinult ei ksinud siis:



kui sind keegi kord tantsima palub

ja sa tunned, et vpatab hing

nii, et magus ja igatsev valu

peval-l saadab piinavalt sind;



ning see igatsus psib ja psib,

sa ei mrkagi htegi teist,

mida vastad sa talle, kui ksib: