Nii vaikseks ka�ik on jaanud

su amber ja su sees,

mis oli, see on lainud,

mis tuleb, alles ees.

Paev pole, aa ei ole,

silm nagu seletaks,

et kuskil maena�lval

sa justkui seisataks.

Ja amber nagu tuuled

su ale juttu a'aks,

ei ma�ista, siiski ka�igest

sa nagu aru saaks.

Ei ma�ista, vaatad ales

ja vaatad tagasi.

Ja ohkad endasmisi

ja ohkad jallegi