Nii vaikseks kaµik on jaanud

su amber ja su sees,

mis oli, see on lainud,

mis tuleb, alles ees.

Paev pole, aa ei ole,

silm nagu seletaks,

et kuskil maenaµlval

sa justkui seisataks.

Ja amber nagu tuuled

su ale juttu a'aks,

ei maµista, siiski kaµigest

sa nagu aru saaks.

Ei maµista, vaatad ales

ja vaatad tagasi.

Ja ohkad endasmisi

ja ohkad jallegi