Oli kodu meil sisemaa pldudevs,

Vi ranniku liivasel rannal,

Vi saarel kus vihane tormidesst

Kis peval ja l meie kannul.

Me tulnud ja moodustan'd terasest kee,

Mees mehega sammu siin astub.

Ja kigil on hine eesmrk ja tee:

Kes relvaga vaenlase vastu.

Me leegion saammub ja kindel on ta rht,

Sest kohustus pha meil tita.

Eesti tulevik see meie kikide siht,

Mille eest tuleb surra vi vita.

Siin rahvas rahvale ulatan'd on ked

Ja hiselt kantakse raskus.

Kllap vaenlasel igavest meelde nd jb

Me relvade hvitav vastus!

Sinu silmis kll pisaraid ngin mu neid,

Kui lahkudes hoidsin su ksi.

Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,

Tean, oodates sina ei vsi.

Kuid tahan, et naeratad mul pstipi,

Ma naeratan sinule vastu.

Kui vaimus mu krval sa vaprasti kid,

Siis rmsamalt riviski astun.

Me leegion sammub ja kindel on ta rht,

Sest kohustus pha meil tita.

Eesti tulevik see meie kikide siht,

Mille eest tuleb surra vi vita.

Siin rahvas rahvale ulatan'd on ked

Ja hiselt kantakse raskus.

Kllap vaenlasel igavest meelde nd jb

Me relvade hvitav vastus!

Meie kodudest le kin'd raevutsev tuul,

Neist kiskunud ttred ja pojad.

Ent vitleme seni kui rauas on kuul

Ja neile tee avat' on koju!

Kord teostub see kindlast, hinen'd siis

Kik eestlased kodumaa pinnal.

Seal vidukaist lauludest kajamas hiis:

See vitlus on vrinud hinna!

Me leegion sammub ja kindel on ta rht,

Sest kohustus pha meil tita.

Eesti tulevik see meie kikide siht,

Mille eest tuleb surra vi vita.

Siin rahvas rahvale ulatan'd on ked

Ja hiselt kantakse raskus.

Kllap vaenlasel igavest meelde nd jb

Me relvade hvitav vastus!