Nii vaikseks kik on jnud

su mber ja su sees,

mis oli, see on linud,

mis tuleb, alles ees.

Pev pole, ei ole,

silm nagu seletaks,

et kuskil menlval

sa justkui seisataks.

Ja mber nagu tuuled

su le juttu a'aks,

ei mista, siiski kigest

sa nagu aru saaks.

Ei mista, vaatad les

ja vaatad tagasi.

Ja ohkad endasmisi

ja ohkad jllegi...