On palju aega lind,

kui olin vaba ma

nd metsavennana pean elama.

Ei see mind kurvaks tee,

et mdust kevade

ja elulbudest pean loobuma.

On vaikne htutund,

kik teised nevad und,

me mber hulgume, meil vabadus.

Siis sa mu neiuke

vaid kuulud minule

ja tulevikule me mtleme.

Aus, ige eestlane,

sa mtle sellele,

kus kallis kodumaa ja vabadus.

Ja hoidku iga noor

krgel me trikoloor

ja kalevite maa sa vabaks saa.

Kui peaksin langema

su eest mu isamaa,

kas ausas vitluses vi relvata.

Siis teadke sbrad kik,

mu hinge viimne hik,

te ktte tasuge mu elu eest.

On vaikne hommikul

ja idast puhub tuul,

mets tasa kohiseb, ta kutsub meid.

Kui aga eestlane

loond riigi endale

siis metsast vlja tulla tahame.