Kolm, kaks, üks, null?



Põhjatus laotuses tähtedekett,

kosmosse sööstab me kanderakett.

Kaks, üks, meis startides pakitseb õud,

meist vabaneb maakera külgetõmbejõud.



Hõbejalt läigivad meie skafandrid,

meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.

Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.



Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,

teleekraanilt ma tervitan sind.

Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.



Üle mustava tühjuse kui pärlikee

helendava trassina jookseb Linnutee.

igav nii maastik, kraatrite suud,

nii kaunis, nii kohutav näib meile kuu.



Illuminaatorist näha võib üksteist

tähtede taustal Apollo 11.

On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.



Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,

vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.

Võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe.



Hõbejalt läigivad meie skafandrid,

meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.

Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.



Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,

teleekraanilt ma tervitan sind.

Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.



Illuminaatorist näha võib üksteist

tähtede taustal Apollo 11.

On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.



Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,

vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.

Võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe